Peaasi, et oleks mugav elada ja eksisteerida. Inimkonnale on antud televiisor, arvuti, sport, teised tema ümber. Meil on huvitav elu, kuid sellele vaatamata ei arvesta me sellega, et mis juhtub siis, kui ühel päeval see kõik kaob.
Maailmalõpu pilte on meile juba ammu ette maalitud, kuid isegi kõige kergeusklikum väide pole siiani alust leidnud. Võib-olla välja arvatud meie ümber hävinev keskkond ja osooniaugu suurenemine. Kuid ikka ja jälle vaatame nendest probleemidest mööda. Oleme inimesed ja väärime elamist, see tähendab ka meie enda ja teiste elu elamist. Ja kui selle alla kuulub ka teistele pähe astumine, suitsukoni maha viskamine või televiisorist kuuldud teksti omastamine, siis miks peame sellest kõigest loobuma.
Me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus kõige aluseks pole mitte enam ammu juba moraal ega eetika, vaid Kauka jumal. Ammu on juba teada, et inimhing müüks raha eest kõik maha, kasvõi lapsed. Kuid raha garanteerib huvitavad klubiõhtud või suured plasmatelerid jalgpallimatšidega. Miks peakski inimkond sellest loobuma?
Kahjuks on kõik materiaalne alati häviv. Uued autod on halvema kvaliteediga, kui olid need kümnendikke tagasi. Kuid teisest küljest vaadatuna on nad mugavad, suurte kõllidega ja vidinatega, mida varem polnud. Ja kõige olulisem on loomulikult prestiiž ja luksuslikkus - seda me ju tahamegi.
Uus sajand ei erine eriti sada aastat tagasi toimunud tööstusrevolutsiooniga, kus masstootmine oli suurem kui tarbimine. Kuigi samas on maailm õppinud toime tulema majanduslike arvestustega ning kalkuleerima inimeste tegelikku tarbimisvajadust. Aga nüüdisajal ei tehta enam sama viga - kõik esemed luuakse nende kiireks lagunemiseks, et osta uus nö parem. Ja see on majanduse põhialus. Ja kui inimene soovib kvaliteeti, siis on väga väike tõenäosus, et ta seda saab. Välja arvatud see, kes elab selle nimel, et raha teenida.
Tekib küsimus, kui neilt raha ära võtta, kas nad on siis ka reaalsed inimesed või näevad kõiges ainult kasumit. Või on hoopis raha kõige inimliku aluseks uues sajandis.
Raha pole ainult halb - see garanteerib meile neid asju, mida soovime. Selle vähesus ainult ei luba meile päris kõike. Kui säästa raha, siis võime saada näiteks soovitud mootoratta või Gucci käekoti. See annab ka vabaduse minna ükskõik kuhu, ilma sente lugemata. Ning karjäärinaine saab valida enda aja, et lapsi saada, seda kuni 40 aastateni.
Kuid kus on rikkaid, seal on ka vaeseid - nii peab olema. Ilma üheta ei saa olla teist. See on ühiskonna klassiline jaotumine ja inimesed arvestavad sellega - kui inimene ei ole teatud etalon, siis ei kuulu ta eliiti (siin: rikaste inimeste hulka). Vaimueliit on midagi muud - nemad on palju rikkamad.
Aeg läheb edasi ning samamoodi ka ühiskond. Me oleme jõudnud infoajastusse, kuid võib öelda ka, et inimkond hakkab jõudma oma piirini. Areneme edasi, kuid suuremad jõud hävitavad ikka, et maailm oleks tasakaalus. Teeme pidevaid ringe, kus ei korda eelmiseid vigu, kuid teeme uusi. See on areng - kuid lõpuks on areng inimkonnale hukatuslik. Muutuvad väärtused ja seda ei saa enam muuta ei sõda ega midagi muud. Igale probleemile on alati vastus ja see ei ole selle peitmine mingi suurema asja taha. Kui vaid maailm sellest aru saaks...
Maailmalõpu pilte on meile juba ammu ette maalitud, kuid isegi kõige kergeusklikum väide pole siiani alust leidnud. Võib-olla välja arvatud meie ümber hävinev keskkond ja osooniaugu suurenemine. Kuid ikka ja jälle vaatame nendest probleemidest mööda. Oleme inimesed ja väärime elamist, see tähendab ka meie enda ja teiste elu elamist. Ja kui selle alla kuulub ka teistele pähe astumine, suitsukoni maha viskamine või televiisorist kuuldud teksti omastamine, siis miks peame sellest kõigest loobuma.
Me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus kõige aluseks pole mitte enam ammu juba moraal ega eetika, vaid Kauka jumal. Ammu on juba teada, et inimhing müüks raha eest kõik maha, kasvõi lapsed. Kuid raha garanteerib huvitavad klubiõhtud või suured plasmatelerid jalgpallimatšidega. Miks peakski inimkond sellest loobuma?
Kahjuks on kõik materiaalne alati häviv. Uued autod on halvema kvaliteediga, kui olid need kümnendikke tagasi. Kuid teisest küljest vaadatuna on nad mugavad, suurte kõllidega ja vidinatega, mida varem polnud. Ja kõige olulisem on loomulikult prestiiž ja luksuslikkus - seda me ju tahamegi.
Uus sajand ei erine eriti sada aastat tagasi toimunud tööstusrevolutsiooniga, kus masstootmine oli suurem kui tarbimine. Kuigi samas on maailm õppinud toime tulema majanduslike arvestustega ning kalkuleerima inimeste tegelikku tarbimisvajadust. Aga nüüdisajal ei tehta enam sama viga - kõik esemed luuakse nende kiireks lagunemiseks, et osta uus nö parem. Ja see on majanduse põhialus. Ja kui inimene soovib kvaliteeti, siis on väga väike tõenäosus, et ta seda saab. Välja arvatud see, kes elab selle nimel, et raha teenida.
Tekib küsimus, kui neilt raha ära võtta, kas nad on siis ka reaalsed inimesed või näevad kõiges ainult kasumit. Või on hoopis raha kõige inimliku aluseks uues sajandis.
Raha pole ainult halb - see garanteerib meile neid asju, mida soovime. Selle vähesus ainult ei luba meile päris kõike. Kui säästa raha, siis võime saada näiteks soovitud mootoratta või Gucci käekoti. See annab ka vabaduse minna ükskõik kuhu, ilma sente lugemata. Ning karjäärinaine saab valida enda aja, et lapsi saada, seda kuni 40 aastateni.
Kuid kus on rikkaid, seal on ka vaeseid - nii peab olema. Ilma üheta ei saa olla teist. See on ühiskonna klassiline jaotumine ja inimesed arvestavad sellega - kui inimene ei ole teatud etalon, siis ei kuulu ta eliiti (siin: rikaste inimeste hulka). Vaimueliit on midagi muud - nemad on palju rikkamad.
Aeg läheb edasi ning samamoodi ka ühiskond. Me oleme jõudnud infoajastusse, kuid võib öelda ka, et inimkond hakkab jõudma oma piirini. Areneme edasi, kuid suuremad jõud hävitavad ikka, et maailm oleks tasakaalus. Teeme pidevaid ringe, kus ei korda eelmiseid vigu, kuid teeme uusi. See on areng - kuid lõpuks on areng inimkonnale hukatuslik. Muutuvad väärtused ja seda ei saa enam muuta ei sõda ega midagi muud. Igale probleemile on alati vastus ja see ei ole selle peitmine mingi suurema asja taha. Kui vaid maailm sellest aru saaks...
